Rakvere Kolmainu koguduse ajalugu

timeline_pre_loader

1226

1226. aastal, kui Läti Henrik oma Liivimaa kroonikat kirjutas, paiknes Rakvere Vallimäel vanade eestlaste puulinnus Tarvanpea. Enne Rakveret olid kasutusel veel nimed Wesenbergh ja Rakowor. Linnaõigused sai Rakvere 1302. aastal. Kuni aastani 1346 oli Rakvere Taani Kuningriigi valduses. Esimesed teadaolevad andmed vaimulike kohta Rakveres pärinevad XIII saj keskelt, ent linna- ja kihelkonnakiriku kohta alles XV saj algusest

Esimesed teadaolevad andmed vaimulike kohta Rakveres pärinevad 13. saj keskelt, ent linna- ja kihelkonnakiriku kohta alles 15. sa agusest. 1400 kurdavad Rakvere kiriku vöörmündrid oma kirjas Tallinna raele, et müürseppmeister Simon on jätnud kiriku ehitustööd pooleli ja lahkunud. Palutakse Simon Rakverre tagasi saata. Ilmselt seda siiski ei sündinud, sest 1427.a saavutatakse kokkulepe Tallinna müürseppmeistri Andreasega, kes nähtavasti lõpetabki ehituse.

1430

Basilikalaadset tüüpi kivikiriku ehitamisega jõuti lõpule 1430.a paiku. Tollest peaingel Miikaelile pühendatud ehitisest on praeguseks säilinud põhiplaan, torn, selle müüritrepp, akende teravkaared ja osaliselt piilarid.

Basiilikale viitavad ka torni 3. korruselt kolm võlvidele viivat ust, mis algselt viisid arvatavasti igaüks eri ruumi. Praegu ei saa kahte äärmist ust kasutada, sest nad suubuvad kumbki kiriku külglöövidest meetri jagu madalamale. Jälgitavad on ka pikihoone lääneviilus vana kiriku viilu jäljed, mis kuuluvad madalamate külglöövide puitkatusele. Tegu võis olla ka pseudobasilikaalse tüübiga - kesklööv küll kõrgem, kuid ilma akendeta.

16 sajand

Kirik sai kannatada Liivi sõjas (1558 - 1583) ja Poola - Rootsi kokkupõrkeis XVII saj algul, misjärel pidi kogudus nähtavasti leppima varemete ümber paikneval surnuaial asuva puukirikuga. Too asendati 1647.a küll senisest ruumikama puukirikuga, ent 1680-ndaks aastaks oli seegi Vene - Rootsi sõja (1656 - 1658) ning katku järelmõjude tulemusena muutunud kasutamiskõlbmatuks, nii et jumalateenistusi tuli pidada Rakvere mõisa küünis. Kivikiriku taastamine vältas 7 aastat (1684 - 1691), kuid piiskopi puudumise ja näljahäda (1695 - 1697) tõttu jõuti pühitsemiseni alles 03.07.1698.a. Siis sai kirik ka Kolmainu nime. Kiriku taastamist korraldas kohalik postmeister, kiriku eestseisja Bartol Sprint, kes annetas selleks 3000 taalrit.

18 sajand

Põhjasõja käigus (1700 - 1710) hävisid torn, selle vahelaed ja kiriku katus, mida suudeti taastada alles 1730.a. Renessanslike vormidega tornikiivri ehitus lõppes 1752.a, kuid 1852.a asendati see praeguse gootipärasega.

Uus torn oli algselt kaetud laastudega. Tippu paigutati muna ja kukk, mis praegu asub Rakvere Muuseumis. Torni kõrgus risti tipuni on 62 m. Tornis asub 2 kella, väiksema kinkis 1641.a Kohala mõisaomanik Hans Hinrich von Tiesenhausen, suurema 1741.a Rakvere mõisaomanik, kiriku patroon Jakob Johann von Tiesenhausen (sen.). Kuni 1942. aastani oli tornis veel kolmaski kell (1783), see anti kasutada Kadrina kirikule.

Ajanäitaja paiknes torni küljes juba 1836.a. Praegune, linnakodanik Mortimeri 1911.a kingitud ajanäitaja läks rikki 1944.a ja parandati alles 1999.a.

1898.a kinkisid Arkna ja Vaeküla mõisaomanikud Julius ning Nicolai Schubertid kirikule toreda nikerdatud ehisviiluga puitportaali, mis pole kahjuks säilinud.

Kantsli korpuse valmistas Christian Ackermann (kantsel osteti kirikule 1690.a.) evangelistide kujud Elert Thiele (1660-ndad aastad), altari Johann Valentin Rabe (1730). Altarimaali autor on teadmata.
Ajavahemikus 1855 - 1957 rippus selle asemel Carl Sigistnund Walteri maal "Kristus ristil", mida võib nüüd näha põhjapoolse külglöövi seinal.
Altar ja kantsel restaureeriti põhjalikult a 1956-1957. Kantsli kõlakatus pärineb kiriku Põhjasõja järgsest taastamisaastast 1730. Selle kartushkilbil on tekst: "Aastal 1730 on härra parun ja maanõunik J.J.v.Tiesenhausen lasknud selle kiriku uuesti repareerida ja oma kulul täiesti uutena üles seada kantsli ja altari."

Altarivõre ees paikneb 2 hauakivi. Lõunapoolne kattis kunagi Tallinna viimase katoliku piiskopi Arnoldus H Annebati hauakambrit. Annebat sai piikopiks 1536.a. viimased eluaastad veetis Porkuni mõisas ja Rakvere Püha Mihkli kloostris, kus ta ka suri ja maeti 1551.a. Kivi leiti juhuslikult kloostrivaremeist ja anti hoiule Kolmainu kirikusse. Põhjapoolne kivi kuulub Franz Hinrich Sendenhorstile, kes oli jõukas kaupmees, kuninglik kohtufoogt Rakveres ja 1690. a kiriku eestseisja.

8-haruline lühter lõunalöövi idapoolses travees on kiriku vöörmündri H.v.Guickeni kingitus 1653.a. 12-haruline lühter põhjalöövi idapoolses travees on Vao Mõisa- omaniku Paul von Rennenkampfi (surnud 1887) parandus. 12-haruline lühter kooriruumis altarivõre kohal kannab graveeringut "Abraham Lang 1685". 8-haruline lühter kesklöövi altaripoolses travees kannab graveeringut "Jacob Johann von Tiesenhausen 1771". Väike 6-haruline lühter torni eeskojas kannab graveeringut "Jakob Johann v. Tiesenhausen 1748". Seinalühtrid on Vaeküla mõisaomaniku Carl von Schuberti (surnud 1886) pärandus. Vappepitaaf lõunalöövi idaseinal pärineb Tallinna Toomkirikust.

See kannab kirja "Esiisale härra Fabian von Tiesenhausenile" (17. saj lõpp).

Suuremad altariküünlajalad pärinevad a 1596, vanim laelühter a 1648. Ühel altariküünlajalal on graveering: "Nurjatult elasin. Halasta minu peale. Theodor Budde." (Th. Budde tagandati õpetaja kohalt 1598.a.) Põhjasõja ajal olid küünlajalad ja palju muudki kirikuvara peidetud ühte maa-alusesse hauakambrisse, kust need alles 1772.a ühe matuse ajal juhuslikult leiti.

Orelit mainitakse esmakordselt 1798.a, praeguse ehitasid vennad Kriisad 1925 (pühitseti 30.01.1926). Oreli ehitus koos vääri remondiga läks maksma 16000 kr.

Külglöövide ülemised väärid ehitati 1853.a, alumised 1892.a. Oreliväär (1730) oli algselt kitsam, seda laiendati altari suunas 1858.a. Pingid pärinevad a 1852, mil osa kiriku põrandast kaeti laudadega. Vääride ja pinkide värvitoonid pärinevad a 1939 ja töötati välja Sten Karlingi ning Villem Raami soovituste järgi. Hilisemate remontide aegu on tollane värvilahendus säilitatud.