Jutlustaja veerg

Jutlustaja veerg sisaldab Rakvere Kolmainu koguduse jutlustaja Juhan Rummi kõnesid ja mõtisklus

Kõne õhtupalvusel  28.01.2017 Loodusjõudude issand

Prohvet Iiob kurdab Jumalale oma viletsuspäevade üle.  Ta räägib Jumala- le, et ta on saanud tuha ja põrmu sarnaseks. Ma kisendan su poole aga sa  ei vasta. Sa oled muutunud julmaks mu vastu.  Ta kinnitab Jumalale oma  tegude süütust. Ta küsib Jumalalt, et kas ta on tagasi lükanud vaeste soo-ve, kas ta on üksinda söönud oma palukest. Iiob kinnitab, et ta ei ole oma suul lubanud pattu teha, et ta ei ole isegi oma vihamehe õnnetuse põrast rõõmustanud. Ta peab ennast Jumalast  õigemaks. Kõigevägevam kostku mulle, ütleb Iiob.

Jumal kostab Iiobile küsimuste vastuste vormis:”Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta kui sul niipalju tarkust on. Kas sa oled jõud-nud mere allikateni ja kõndinud sügavuse põhjas? Kas sa taipad kui avar on maa? Jutusta, kui sa kõike seda tead! (Ii 38:4,16,18)

Jumal teeb Iiobile oma vastusega selgeks, et tema Loojana valitseb loodusjõudude üle ja küsib vastust Iiobilt, et kas Iiob suudab aru saada kõigest sellest, mida Tema on loonud. Kui Iiobil olid head ajad, siis ta kii-tis Jumalat. Raskel ajal ei suuda ta tunnetada Jumala tegude tarkust ja vajalikkust.

Ühel õhtul, kui Jeesus Kristus, Jumala Poeg, oli järve kaldal sööt-nud ligi viis tuhat meest, palus ta oma jüngritel sõita paadiga järve vastas-kaldale ja teda seal oodata. Mehed oli juba hulga aega sõudnud. Nad olid kaldast kaugele jõudnud. Järvel oli tõusnud tugev tuul ja väljas oli  juba pime.  Mehed suutsid  lainetega võideldes vaevu hoida paati kursil. Äkki nad näevad vee peal kõndimas inimesesarnast kuju. Nad peavad seda ton-diks ja hakkavad hirmu pärast kisendama. See oli Jeesus, kes tuli nende juurde vee peal kõndides. “Olge julged, see olen mina, ärge kartke” (Mt 14:27), kõnetas Jeesus neid.  Peetrus, üks jüngritest, kes kahtleb siiski, et kas tegu on Jeesusega ütleb: “Issand, kui see oled Sina, siis käsi mind tul-la enda juurde vee peal!” (Mt 14:28)  Jeesuse kutse peale astub ta paadist välja ja kõnnib vee peal Jeesuse juurde. Tugevat tuult tundes lõi ta kart-ma, ja hakkas uppuma. Ta palub Jeesust ennast päästa. Jeesus haarab tast kinni ja ütleb: “Sa nõdrausuline,  miks sa kahtlesid?” (Mt 14:31) Nad astusid koos paati ja tuul rauges. Jüngrid, kes olid paadis, ütlesid Jeesusele, pärast järjekordse imeteo nägemist, et sina oled Jumala Poeg.

Jeesus  näitas jüngritele, et ta Jumala Pojana valitseb loodusjõude. Hirm tundmatu  olukorra ees paneb jüngreid kartma ja takistab Peetrusel soovitu  lõpuni elluviimist.

Tänapäeva inimkond on vastutustundetult saamahimuga laastanud loo-dust. Me võitleme tagajärgedega. Põhjustega võitlemisele on vastu hetke kasu peal väljasolijad. Eestis me  vaidleme, kas metsa lageraie ei tekita meile samasugust olukorda nagu Euroopas, kus on suures osas alles ainult parkmetsad. Seal puudub loodusele omane taimeliigi rikkus, metsloomade mitmekesisus ja lindude liigirohkus. Teadlased ütlevad, et  üheliigiliste  kuuse või männi istikutega mets ei taga elava looduse mitmekeseisust. Hiljem saadav puitmaterjal  ei ole nende omadustega, mis elavas looduses kasvanud puidul. Oma igapäevases elus tunneme, kuidas  kliima muutu-sed muudavad meie tavapärast elu.

Vastutustundlik suhtumine meid ümbritsevasse keskkonda aitaks ära hoida  selle olukorra halvenemise. Sellele saame kaasa aidata oma igapäevase elu harjumuste muutmise loodussõbralikumaks. Selles aitab meid  palve Jumala poole. Jumal on halastaja ja ta aitab meid.

Aamen.

Kõne õhtupalvusel  22.04.2017 Rõõmusõnum kõigile

Jeesus, meie õnnistegija on ristisurma ja ülestõusmisega murdnud surma-ahela ja toonud rõõmusõnumi kõigile.  Pärast ülestõusmist ilmutas Jeesus jüngritele ennast  kolmandat korda Tibeeria järve ääres. Tema jüngrid olid tulnud öiselt kalapüügilt, kuid ei olnud midagi saanud. Jeesus oli hommi-kul vara järve kaldal ja kui ta seda  oli kuulnud,  andis ta neile nõu.  Jüng-rid ei tundnud Jeesust nõuandjas ära. Pärast Jeesuse nõu  kuuldavõtmist olid jüngritel võrgud kalu täis. Nüüd tundis üks jüngritest Jeesuse ja üt-les: “See on Issand.”  Jeesuse rõõmusõnum neile oli: järgnege minule. Jüngrid järgnesidki Jeesusele.

Peetrus ja Johannes, Jeesuse jüngrid, aitasid tuua rõõmusõnumi jalutule mehele, kes oli toodud pühakotta palvusele. Nad vaatasid teda ainiti ja Peetrus ütles jalutule mehele: “Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel – tõuse ja kõnni!” (Ap 3:6) Rahvas vaatas imetlusega Peetrust, Johannest ja nende järel kõndivat meest. Peetrus ütles rahvale, et mis te meid imetlete.   Seda ei saatnud korda meie oma suurest jumalakartlikkusest või erilisest väest. Jumal tegi seda  Jeesuse läbi. Aga võimalikuks sai see ainult  tänu jalutu mehe usule Jeesusesse. See tegi tema tugevaks ja terveks kõikide nähes. Mees järgneski jüngritele.

Viimasel koguduse koolitusel olid meil külas misjonärid Helena ja Joona Toivanen. Arutasime, et kuidas vastata inimestele kui nendega suht-lemisel ühel hetkel meilt küsitakse, kas te olete usklikud. Kui me kinnita-me oma usku Jeesusesse ja selgitame, kuidas me selleni jõudsime, siis ole-me teinud esimese sammu rõõmusõnumi jõudmiseks  vestluskaaslasteni.   Jätkuvalt selgitades vestluskaaslastele, et Jumal oma armastuses andestab  eksimused inimestele, kes järgnevad Jeesusele, toome neile võimaluse osa saada rõõmusõnumist jälle lähemale. Meie igapäevased teod tunduvad meile lihtsad ja vähetähtsad, kuid need tagasihoidlikud teod võivad tuua hingerahu teistele. Läbi nende heategude saame ise ja  anname võimaluse  teistel osa saada rõõmusõnumist.

Inimestena oleme me erinevad. Seetõttu me ei mõista ühtmoodi Jumala armu suurust. Jumala  arm  avaneb meile vaimse arenemisega üha suuremalt just niipalju kui  me suudame seda oma inimlikkuses tunneta-da.   Meil ei ole vaja teha muud kui  suhelda Temaga ja usaldada ennast Temasse. Jumal soovib, et iga päev tooks  meile rõõmusõnumi. Järgneme siis Temale.

Aamen.


Kõne õhtupalvusel 02.04.2017 Kannatuse pühapäev

Jumal on mures oma loodu käekäigu pärast. Läbi prohvet Jesaja ta kur-dab, et ta on olnud kättesaadav kõigile. Ta  on sirutanud oma käsi nende kangekaelsete poole, kes teda ei ole otsinud ja ei ole tema nime appi hüüdnud ning käivad mööda halba teed.

Ta saadab oma Poja  maa peale.Ta näitab Tema kaudu  inimestele oma armu suurust ja pakub neile võimalust pääseda pärast siit ilmast lahkumist tema Rahuriiki. Jumala  poolt välja  valitud juudi rahva seas oli neid, kes uskusid Jeesusesse ja järgnesid Temale. Ka tolle aja teiste rah-vuste inimesi, keda nimetati paganateks, veenis Jeesus endasse uskuma ja paljud  neist järgnesid Temale. Kuid palju oli ka neid, kes ei võtnud Jee-sust omaks ja soovisid Ta surma. Tolleaegne rooma võim nägi Jeesuses  endale ohtu. Variserid, kes olid tollal kehtinud käsuseaduse kohusetund-likumad täitjad, hoiatasid  Jeesust, et teda tahetakse tappa. Me ei tea, kas nad olid hakanud uskuma Jeesuse  õpetusse või oli nende meelemuutu-seks mingi muu ajend.  Jeesus vastas neile, et tema ei jäta oma missiooni pooleli, vaid ta ravib edasi inimesi ja ajab neist välja kurje vaime. Ta oli teel Jeruusalemma poole. “Siiski, ma pean rändama veelt täna ja homme ja ülehomme, sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas.” (Lk 13:33) Jumala Poeg läks vastu oma saatusele, et läbi oma surma ja ülestõusmise päästa meid patuseid.

Miks me peame kannatama, miks laseb Jumal meil tunda valu kui ta on hea, küsitakse ühes Pereraadio saates? Jumal ei lase meil kannatada. Teod, mis toovad inimestele kannatusi  ja valu, on inimeste poolt valitud . Jumal on jätnud meile valikud. Kas me valime Jumala armu läbi tema armastuse teod või oma puudulikkusest enda isekuse, ahnuse, võimu  soovi teod, see on meie valik.  Kahjuks oma puudulikkuses valime sageli oma  soovide täitmiseks tee, mis kellelegi kannatusi teeb. Sellele ei ole õigustust. Kuid samas need kuuluvad meie igapäevase elu juurde. Meie saame vähendada kannatusi, kui me uskudes Jumalasse, teeme teistele seda, mida soovime, et meile tehtaks. Kui kannatus tundub vahel üle jõu olevat, siis mõeldes Jeeuse kannatustele  ja palves pöördudes Tema poole saame temalt tuge.

Ta saadab meid ja kannab kui helde karjane, kord rõõmuriigi annab – kes on Ta sarnane. (KLPR 75) Aamen

Kõne õhtupalvusel  25.03.2017 Issanda teenija

Iumal läkitas oma ingli Gabrieli ilmutama  preester Sakariasele, et ta  nai-ne Eliisabet toob talle ilmale poja, kes täidetakse Püha Vaimuga juba ema ihus ja kes hakkab Eelija vaimus pöörama Iisraeli lapsi Jumala poole. Preester Sakarias ei suutnud uskuda seda sõnumit, sest tema  ja ta naine olid juba väga eakad. Kuid Eliisabet, kes oli sigimatu,  jäigi nendel päeva-del lapseootele. Ta tänas Jumalat, kes võttis talt ära inimeste silmis oleva häbi.

Eliisabeti lapseootuse kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli neitsi Maarja juurde. Ingel ütles: “Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures. Ja, vaata sa jääd  lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus.” (Lk 1:30-31) Maarja vastas ingel Gaabrielile: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi.” Ja ingel läks ära tema juurest. (Lk 1:38) Neil päevil läks Maarja  Juuda linna ja tu-li preester Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. Kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust,  hüüdis ta: “Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnis-tatud on sinu ihu vili. Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb mi-nu juurde?” (Lk 1: 42-43)

Eliisabet  tõi ilmale poja, kellel pandi nimeks Johannes. Kuna preester Sakarias , kes oli elanud laitmatult ja aastakümneid täitnud Issan-da käske, ei uskunud Jumala saadiku ingel Gaabrieli sõnu  jäeti ta keele-tuks kuni Johannese ilmale tulemiseni.   Johannes ristis rahvast veega. Ta tunnistas samas, et tulemas on vägevam, kes ristib Püha Vaimu ja tulega.             Vägev tulija oli Jumala poeg  Jeesus, kes sündis neitsi Maarjast  inimesena. Jeesus kandis endas inimeste muresid ja rõõme ja täitis kõige raskematel katsumustel oma koormat, öeldes: “Isa, kui Sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometigi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” (Lk 22:42)

Nii Eliisabet kui Maarja  usaldasid Jumalat ja andsid ennast  Juma-la kätesse, usaldades tema valitu õigsust. Sellepärast sündisidki nendega imed. Nad tegid seda, mis tavaarusaamade kohaselt tundub olevat võima-tu. Nad tänasid Jumalat, et Jumal just neid oli usaldanud.  Neis ei olnud kõhklust, kas nad suudavad kanda koormat ja  vastutust.  Nad olid tõeli-sed Issanda teenijad.

Aamen.

Kõne õhtupalvusel  18.03.2017 Jeesus-kurjuse võimu võitja

Suur on kurja vaimu võimus, meie vastu sõdib ta. Sina, Jeesus, oled ainus, kes võib teda väärata. Usaldus Jeesusesse teeb meie vaimu tugevaks, aitab  meid igapäevaselt seista vastu  ilmas olevale kurjusele.

Prohvet Jeremija, kes elas 7. sajandil enne Kristuse ajaarvamist, kuulutab vürstidele ja rahvale, et kui nad pöörduvad kurjalt teelt, siis Is-sand andestab  neile. Issand ütles: “…. ja ma võin kahetseda, et olen kavat-senud teha neile kurja nende kurjade tegude pärast.” (Jr 26:2) Issand an-nab prohveti kaudu rahvale teada, et kurjuse jõududest saavad nad jagu ainult tema abil. Jeesus Kristus ilmutas läbi apostel Johannes kaudu   Lao-dikeia kogudusele, et  nende rahulolu oma leiguse ja näilise rikkusega  on ekslik. Ta soovitab neile: “siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules   proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks.” (Ilm 3:18) Jeesus tegi juutide silme all suuri tunnustähti, kuid nad ei uskunud temasse. Prohvet Jesaja, kes nägi 8. sajandit ette Jeeuse Kristuse tulemist ja rääkis temast, oli seda  ette ennustanud. Inimesed ei uskunud Jeesusesse, sest kartsid, et neid võidakse kogudusest välja heita. See oli nende elu alus.

Läbi aastasadade on inimesed otsinud abi kuidas saada jagu igapäeva hirmudest. On neid, kes on leidnud Tema ja  saanud aru, et Tema nõu on tulest läbi käinud kullaproovi kattega. Hirm saada mitte mõiste-tuks oma lähedaste, töökaaslaste, tuttavate poolt võib panna meid tegema tegusid, mis võivad näida teiste silmis  õigetena. Me oleme teinud tegusid teiste soovide kohaselt. Olles käinud mõnda aega sellel teel, saame ühel hetkel aru, et  see tee ei vasta me südamesoovidele. Me vaim on tühi.  An-des ennast Jumala kätesse, usaldades tema valitu õigsust, leiame iseene-sest tegevused, mis valmistavad meile hingerahu ja samas teevad head-meelt teistele. Mida rohkem on meis headust, seda vähem on kohta kurju-sele.

Olin sellel nädalal reformatsiooni 500. aastapäevaks pühendatud koolitusel: “Inimesed pole müügiks.”  Arutelu aluseks olid erinevate maa-ilmajagude kristlaste artiklid võimu ja vaimu vahekorrast riigis, inimeste väljarändeid põhjustavatest olukordadest riikides. Arutati kuidas  kristliku evangeeliumi alusel need küsimused puudutavad meid. Me oleme kõik ju-malanäolised. Kuidas peaksime suhtuma majanduspõgenikesse või usu pärast oma kodumaalt lahkunutesse. Kas peaksime laiemalt nägema oma misjonit? Leidsime, et mõistev suhtumine teiste probleemidesse ja iga väiksemgi heategu aitab kaasa kurjuse vähenemisele.

Aamen.

Kõne õhtupalvusel  11.03.2017 Palve ja usk

Oh ära jäta mind!  Sa mulle kallim kõigest. Suur Jumal,  aita Sa,  et usun, elan kõigest, et lahkun õndsasti, näen igavesti Sind! Sest õhkan surres veel: oh ära jäta mind! Nii palvetas  Salomon Franck, kes elas 17. sajan-dil. Selles Salomon Franck`i palves, et Jumal teda maha ei jätaks ja oleks toeks eluraskustes on samas nii  tõotus kui piiritu usk Jumalasse.

Keegi mees  rahva hulgast pöördub Jeesuse poole ja kurdab, et Jeesuse jüngrid ei suutnud vabastada  tema poega kurjast vaimust. Jüngrid olid tulnud koos Jeesusega  kirgastuse mäelt. Ilmselt jüngriteni ei jõudnud kirgastamise mõjuvõim. Jeesus   sõitleb jüngreid: „Oh uskmatu sugupõlv“ (Mk 9: 19) ja lisab, et kes usub, sellele on kõik võimalik.  Kohe pöördub  poisi isa palvega Jeesuse poole: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses.“ (Mk 9: 24). Poisi isa tunnistab Jeesusele oma usku, kuid samas lisab ausalt, et ta südames on olnud ka nõrkuse hetki, kus ta pole suutnud uskuda ega palvetada. See mees ei olnud Jeesuse jünger, vaid oli üks paljudest rahva hulgast. Mehe palve ja usu pärast ravib Jeesus ta poja  terveks. Hiljem, kui Jeesus on jüngritega omavahel ütleb Ta  neile: „See tõug ei lähe välja millegi muuga kui palvega.“(Mk 9:29)

Paastuaja algusest on möödunud 10 päeva. Täna võime endalt küsi-da, et kas me oleme suutnud tuua muutusi  igapäevases  elus, mis kinnis-taksid meie usku. Kui see pole olnud nii, siis ei ole hilja alustada ka täna. Püüame üle olla oma puudulikkusest ja alustada muutustega, mida oleme soovinud tuua oma ellu. Alustame hommikut tänupalvega, et meil on tänu Jumalale  võimalus näha uut päeva. Loeme enne söömist söögipalve. En-ne magamajäämist palume Jumalalt abi, et ta hoiaks meid öösel kõige halva ja kurja eest. Neid palveid südamest lugedes saame hingerahu ja kindlustunde oma usku. Öeldakse, et usk ja palve sõnades peab leidma kinnituse inimese igapäevastes tegudes.

Meie koguduse pühapäevakooli lapsed koos juhendaja Tiina ja tema abilise Liivia`ga olid eelmisel pähapäeval külalisteks  Kadrina kogu-duse lastel. Minul oli ka võimalus sellest osa saada. Sellel ajal kui lapsed viisid läbi ühist pühapäevakooli tundi, olin mina koos lastevanematega koguduse jumalateenistusel. Pärast istusime koos kohvilauas ja rääkisime oma muljetest. Ma tundsin ennast  uues olukorras hästi ja  sain kinnitust oma usule. Kohtumised teiste koguduste inimestega ja osasaamine ühisest palveosadusest toetab meie usku ja vabastab kõhklustest.

Aamen

Kõne õhtupalvusel  04.03.2017 Jeesus kiusatuste võitja

Matteuse evangeeliumi tänases kirjakohas selgitab Jeesus oma jüngritele, mis teda ees ootab. Peetrus, üks tema jüngritest, hakkab paluma, et Jeesu-sele seda ei sünniks. Inimese valulävist lähtudes on Peetruse soov mõis-tetav. Ta ei taha, et Jeesus peaks hakkama taluma neid kannatusi. Samas ei  saa ta aru Jeesuse öeldud järgmiste sõnade tähendusest, et Jeesus kolman-dal päeval  äratatakse ülesse. Seda vaatamata sellele, et Peetrus oli Jeesu-se jüngrina igapäevaselt olnud Jeesuse kõrval ja näinud tema imetegusid. Seda vaatamata sellele, et ta  Jeesuse küsimusele: “Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” vastas: “Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.”  Jeesus sõitleb Peetrusega: “Tagane, vastupanija! Sa oled  mulle kiusatu-seks, sest  sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.” (Mt 16:13,16,23).

Meil, kes me pole Jeesust Kristust, Jumala Poega näinud, on veel raskem aru saada meid vaevavatest mitmesugustest kahtlustest. Kolma-päeval 1. märtsil algas paastuaeg Paastuaja 40. päeva  on meile imeliseks võimaluseks  meeleparanduseks ja muutuste ettevõtmiseks oma igapäeva-ses elus. Kas see muutus on suur või väike ei ole määrav. Määrav on meie soov meeleparanduse järele ja  kas me selle nimel igapäevaselt piirame oma ihu ja vaimu  maiseid soove.

Läbi Jumalasõna lugemise ja selle üle mõtisklemise, läbi osalemi-se  koguduse jumalateenistustel, saame vaimutoitu. See juhatab meid Ju-mala juurde ja annab meelekindlust minna edasi paremuse poole. Me pea-me endale tunnistama, et me kõigele oma püüdlustele vaatamata oleme puudulikud ja  jääme aegajalt alla kiusatustele. Oluline on, kuidas me suh-tume sellesse. Ka siin leiame  muutusteks paremusele tuge Jeesusest. Saa-tan püüdis Teda ahvatleda  ja lubada talle kõik selle maailma hüved, kui ta loobub oma Messia missioonist. Jeesus loobus Jumala abiga neist ahvat-lustest. Meie  inimestena oleme nõrgemad, kuid Jumal aitab läbi Jeesuse Kristuse, pärast ebaõnnestumisi meid uuesti püsti tõusta ja andestada mei-le. Meie peame  omapoolselt andestuse palumisega Jumalalt  tunnistama oma puudlikkust ja tahet edasi minna tema kuulutuse järgi Olgu meile toeks teadmine, et nii nagu Jeesus Kristus tõusis kolmandal päeval ülesse ja läks taevasse oma Isa juurde, on ka meile antud see võimalus. See või-malus avaneb meile nii läbi palve Jumala poole kui ka  igapäevaselt Tema õpetust – nii nagu mina teid olen armastanud  armastage üksteist, järgides.

Aamen


Kõne õhtupalvusel 11.02.2017 Teenimatu arm

Mida tähendab sõna arm? Selline küsimus võib meid vaevata ja kui siia lisada veel sõna teenimatu, siis tekib küsimusi veel juurde. Oma igapäe-vases elus me teenime, et saada palka. Selle eest ostame toidu, riided,  maksame kommunaalkulud. Kui on võimalus, siis  hoiustame, et oleks võimalik raskemad ajad üle elada või võtta ette pikem puhkusereis. Mitte midagi me ei saa teenimatult.

Eesti keele rahvasõnaraamatus on sõnal “arm” ära toodud kaks tähendust: armastus ja halastus. Ema arm (armastus) lapse vastu on kõike andestav. Sõjavangile anti armu. Talle halastati.

Suures piibli leksikonis lk 61 on kirjas, sõna “arm” tähenduse sel-gitused nii VT-i kui UT-i kohta. Selgituse kohaselt väljendavad VT-is mõisted “arm” ja selle analoogid “heldus” ja “halastus” kolme heebrea sõna. Need sõnad tähendavad vastavalt “armu ja heldust”, “helduse osutamist seoses sõprusega” ja “halastusest tulenevat kaastunnet”. UT-is  on sõna “arm” tähendus  kirjas järgmiselt: “Lunastuse läbi, mis on Kristu-ses Jeesuses, mõistetakse inimene õigeks usu kaudu, Jumala armust” (Rm 3:24; 11:6) ja  “Kristuses on meile antud Jumala armuand – igavene elu” (Rm 6:23).

Näeme, et  usulises keeles on sõnal arm ettehooldav, andestav tä-hendus, mis ei sõltu inimese tegudest kuid sõltub inimese usust Jeesusesse Kristusesse. Issand on armuline ja rikas heldusest kõigile temasse usku-jatesse.

Tänase päeva Vana Testamendi piiblikohad  näitavad meile Jumala armu, ettehooldust, abi inimestele. See abi ei ole inimeste poolt välja tee-nitud, vaid Jumal otsustab selle abi andmise. Iisraeli rahvale öeldakse 5. Moosese raamatus, et Jumal ei eelistanud neid mitte  nende suuruse  või väiksuse pärast, vaid sellepärast, et Jumal armastas neid ja Jumal peab alati kinni oma antud lubadustest.  Samas Jumal rõhutab, et peab  lepingut ja osutab heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske täidavad.

Jumal  on päästnud  oma sulase Taaveti vaenlaste käest. Oma tänu- ja võidulaulus (Ps 18) ülistab Taavet Jumalat: “Sind ma armastan süda-mest, Issand, mu vägi! Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu kõrge varjupaik ” (Ps:18 2-3).

Tänane kirjakoht Matteuse evangeeliumi 19-s peatükis paneb meid mõtlema selle üle, kas me suudame lahti öelda maistest hüvedest igavese elu kasuks. “Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?” küsiti Jeesuselt. Jeesuse küsimusele, kas ta on pidanud Jumala käske , vastab noormees, et on küll. Ta küsib, mida ma veel pean tegema? Mine müü oma varandus ja anna vaestele ning järgne mulle, on Jeesuse vastus noormehele. Noormees lahkus kurvalt.

Peetrus, Jeesuse jünger, kes oli kõik maha jätnud ja järgnenud  Jeesusele küsib: “Mis siis meile saab?” Jeesus vastab talle: “Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg  istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile..” (Mt 19:28).

Uskudes Jumala armu, pidades kinni Talle järgnedes armastuse kaksikkäsust,  saame me pärida igavese elu. Julgustagu meid selles proh-vet Pauluse öeldu: “Ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala kutsumise  võiduhinna poole Kristuses Jeesuses” (Fl 3:14)

Mu Jumal, Su arm ja heldus on saatnud mind mu eluteel. Su imearm ja õnnistus on igal päeval uus. Nende tänase kirikulaulu kuldsete sõnadega on edasi antud, kuidas Jumal  hoiab meid igal päeval. Aamen

Kõne õhtupalvusel  04.02.2017 Kristus – Jumala kirkuse sära

Maarja ja Joosep viisid nõutud ajal oma lapse pühakotta, et teda seada Issanda ette. Nad panid lapsele nimeks Jeesus. Selle nime oli ingel Maar-jale ütelnud veel enne kui laps sai ema ihusse. Püha Vaimu ajel tuli samal ajal pühakotta vaga mees Siimeon, kellele  Püha Vaim oli ennustanud, et ta ei sure enne kui ta on  näinud Issandat Messiat.  Siimeon võttis vane-matelt lapse oma sülle ja ülistas Jumalat: “..mu silmad on näinud sinu päästet ja valgust, mis on ilmutuseks paganaile ja kirkust sinu rahvale Iis-raelile.”(Lk  2:30,32,33). Jumala kirkus säras vaga mehe Siimeoni peal.

Vana Testamendi psalmis 48, mis on  üks Korahi lastelauludest, ülistatakse Jumala otsuste õiglust ja vägevust. Räägitakse, kuidas kõik Ju-mala  linna  vastu läinud tardusid hirmust ja värin valdas neid. Jumala lin- na inimesed mõtisklevad Jumala heldusest. Juuda tütred  ilutsevad Juma-la otsustest. Põlvest põlve jutustatakse Jumala vägevusest, kes juhatab neid surmast üle. Jumala kirkuse sära on nende inimestega

Prohvet Paulus oma esimeses kirjasTimoteosele annab juhiseid, kuidas Timoteos peab õpetama inimesi elama nii, et nad Jeesuse Kristuse ilmumisel saaksid tunda Kristuse – Jumala kirkuse sära. Ta ütleb: ” Ent ju-malakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Ei ole me ju midagi toonud maailma. Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis

olgu neist meile küll. Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on endale valmistanud palju valu. Sina aga Jumala inimene põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust!(1Tm 6:6-11)

Ei ole kahtlust, et kui me suudaksime elada nende sõnade kohaselt, või vähemalt püüelda nende sõnadega öeldu poole ja läbi palve paluda abi Jumalalt oma eksimuste heastamiseks, siis on meil võimalik tunda Jumala kirkuse sära enda üle.

Tänase kirikulaulu pealkiri on: “Täna on see päev, mil Maarja”. Südamlikult on öeldud laulu algussalmis: “Täna on see päev, mil Maarja lapse pühakotta tõi, et seal oma tänuohvri Jumalale anda võis”. Raamatus Maarja piiblis ja meie elus on lk 15 kirjas: “Algusest peale oli ta Jumalale täiesti avatud. .. Sellepärst ei läinud ükski hetk tema elust raisku.Ta ei kaotanud midagi neist andidest, mida Jumal oli talle määranud. ..  Ta ei hakanud ühelgi viisil vastu armastusele. Meie aga võitleme Jumala vastu ning paljude puhul lõpeb see võitlus alles surres. .. Maarja oli sünnist alates Talle alistunud ning ta elas täieslikus kuulekuses Temale”

Jumal on jätnud meile valikuvabaduse. Loodan, et täna loetud kirjakohad panevad meid mõtlema meie valikute üle. Soovin meile kõigile õigeid valikuid. Aamen.


Kõne õhtupalvusel  28.01.2017 Loodusjõudude Issand

Prohvet Iiob kurdab Jumalale oma viletsuspäevade üle.  Ta räägib Jumala- le, et ta on saanud tuha ja põrmu sarnaseks. Ma kisendan su poole aga sa  ei vasta. Sa oled muutunud julmaks mu vastu.  Ta kinnitab Jumalale oma  tegude süütust. Ta küsib Jumalalt, et kas ta on tagasi lükanud vaeste soo-ve, kas ta on üksinda söönud oma palukest. Iiob kinnitab, et ta ei ole oma suul lubanud pattu teha, et ta ei ole isegi oma vihamehe õnnetuse põrast rõõmustanud. Ta peab ennast Jumalast  õigemaks. Kõigevägevam kostku mulle, ütleb Iiob.

Jumal kostab Iiobile küsimuste vastuste vormis:”Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta kui sul niipalju tarkust on. Kas sa oled jõud-nud mere allikateni ja kõndinud sügavuse põhjas? Kas sa taipad kui avar on maa? Jutusta, kui sa kõike seda tead! (Ii 38:4,16,18)

Jumal teeb Iiobile oma vastusega selgeks, et tema Loojana valitseb loodusjõudude üle ja küsib vastust Iiobilt, et kas Iiob suudab aru saada kõigest sellest, mida Tema on loonud. Kui Iiobil olid head ajad, siis ta kii-tis Jumalat. Raskel ajal ei suuda ta tunnetada Jumala tegude tarkust ja vajalikkust.

Ühel õhtul, kui Jeesus Kristus, Jumala Poeg, oli järve kaldal sööt-nud ligi viis tuhat meest, palus ta oma jüngritel sõita paadiga järve vastas-kaldale ja teda seal oodata. Mehed oli juba hulga aega sõudnud. Nad olid kaldast kaugele jõudnud. Järvel oli tõusnud tugev tuul ja väljas oli  juba pime.  Mehed suutsid  lainetega võideldes vaevu hoida paati kursil. Äkki nad näevad vee peal kõndimas inimesesarnast kuju. Nad peavad seda ton-diks ja hakkavad hirmu pärast kisendama. See oli Jeesus, kes tuli nende juurde vee peal kõndides. “Olge julged, see olen mina, ärge kartke” (Mt 14:27), kõnetas Jeesus neid.  Peetrus, üks jüngritest, kes kahtleb siiski, et kas tegu on Jeesusega ütleb: “Issand, kui see oled Sina, siis käsi mind tul-la enda juurde vee peal!” (Mt 14:28)  Jeesuse kutse peale astub ta paadist välja ja kõnnib vee peal Jeesuse juurde. Tugevat tuult tundes lõi ta kart-ma, ja hakkas uppuma. Ta palub Jeesust ennast päästa. Jeesus haarab tast kinni ja ütleb: “Sa nõdrausuline,  miks sa kahtlesid?” (Mt 14:31) Nad astusid koos paati ja tuul rauges. Jüngrid, kes olid paadis, ütlesid Jeesusele, pärast järjekordse imeteo nägemist, et sina oled Jumala Poeg.

Jeesus  näitas jüngritele, et ta Jumala Pojana valitseb loodusjõude. Hirm tundmatu  olukorra ees paneb jüngreid kartma ja takistab Peetrusel soovitu  lõpuni elluviimist.

Tänapäeva inimkond on vastutustundetult saamahimuga laastanud loo-dust. Me võitleme tagajärgedega. Põhjustega võitlemisele on vastu hetke kasu peal väljasolijad. Eestis me  vaidleme, kas metsa lageraie ei tekita meile samasugust olukorda nagu Euroopas, kus on suures osas alles ainult parkmetsad. Seal puudub loodusele omane taimeliigi rikkus, metsloomade mitmekesisus ja lindude liigirohkus. Teadlased ütlevad, et  üheliigiliste  kuuse või männi istikutega mets ei taga elava looduse mitmekeseisust. Hiljem saadav puitmaterjal  ei ole nende omadustega, mis elavas looduses kasvanud puidul. Oma igapäevases elus tunneme, kuidas  kliima muutu-sed muudavad meie tavapärast elu.

Vastutustundlik suhtumine meid ümbritsevasse keskkonda aitaks ära hoida  selle olukorra halvenemise. Sellele saame kaasa aidata oma igapäevase elu harjumuste muutmise loodussõbralikumaks. Selles aitab meid  palve Jumala poole. Jumal on halastaja ja ta aitab meid.

Aamen

Kõne õhtupalvusel  10.12.2016

Apostel Peetrus tuletab oma kirjas vendadele meelde, et jüngrid olid koos Jeesuse Kristusega pühal mäel kui taevasest kirkusest  kostus hääl : “See on minu armas Poeg, temast on mul hea meel!”  Seepärast võin ma teile kinnitada jätkab apostel, et: “Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tule-mist ei ole me teile teatanud  mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga (2Pt 1:16-17).

Andku see sõnum annab ka meile meelekindlust väitlustes  ini-mestega, kes ei pea advendiaega Jeesuse Kristuse tulemise ootamiseks, vaid lihtsalt ajaks enne ühe kaledriaasta vahetumist järgmisega ja sellest tuleneva tähistamiseks.

Selle nädala ühes Pereraadio saates räägiti  Eduard Lillepuust , kes sündis 1916.a ja elas Läänemaal. Ta sündis perre kaheteistkümnenda lap-sena. Pärast algkoooli lõpetamist tuli tal koolitee pooleli jätta ja alustada  elatise teenimist. Soov töö kõrvalt haridus omandada lükkus see teise maailmasõja tõttu ebamäärasesse tulevikku. Vaatmata kõikidele raskustele omandas ta  teoloogilise hariduse.  Tema kutsumus oli aidata elule allajää-nud inimesi. Nad said tema juures nii öömaja kui süüa. Pikkades vest-lustes rääkis ta neile Jumalast ja oma teest Jumala juurde. Ta ei jätnud ini-meste abistamist ka siis kui tal tuli toime tulla  nii oma vaimuhaigust põdeva abikaasa kui enda halveneva tervisega. Kõrge vanaduseni toetas ta eluheidikuid.  Nii valmistas Eduard  Lillepuu Issandale teed.

Kas meie oleme Issanda tulemiseks hakanud teed valmistama? Igaühel meist on selleks omad valikud. Hea sõna, lahke meel, sõbralik pilk on need, mis suhtlemises teistega valmistavad rõõmu mõlemile. Tele-fonikõne või e- meil inimesele, kellega igapäevaselt ei suhtle, on kindlasti talle meeldivaks üllatuseks.

Ka Jumal ootab meilt suhtlemist temaga. Meie valik on, kas teeme seda  palvetades, piiblit lugedes, kirikukontserti külastades,  jumalateenis-tusel olles või omaette mõtiskledes. See on meie valvamine. Luuka  evan-geeliumis on kirjas: “Õndsad on need sulased, keda isand leiab valva-mas”. (Lk 12:37)

Täna me süütame kolm advendi küünalt. Jeesuse Kristuse tulemi-seni jääb veel kaks nädalat. Jätkuvalt rõõmsat ootamisaega.

Aamen.

Kõne õhtupalvusel  03.12.2016 Sinu Kuningas tuleb kirkuses

Nelja nädalasest advendiajast on üks nädal möödunud. Täna on advendi-aja teine pühapäev. Me süütame kaks advendi küünalt. Jeesuse Kristuse tulemiseni jääb veel kolm nädalat.  Täna, vaadates tagasi möödunud nädala tegemistele, küsime endalt, kas oleme esimese advendi püha-päeval mõeldud headest tegudest suutnud midagi korda saata. Kas oleme käinud lähedaste haudadel ja süüdanud seal küünlad nende mälestuseks, või tegime seda oma kodus. Arutame iseendas, kas oleme hea sõna või abiteoga toonud rõõmu ja kindlustunnet kellegi südamesse.  Peame ise-endaga aru, kuidas mõne  konkreetse teoga, sõnaga valmistada rõõmu ka sellel advendinädalal.

Advendiaja esimesel pühapäeval me lugesime, kuidas Jeesus Kristus, meie Kuningas, tuli alandlikkuses meie juurde. Ta teenis meid, kuid säili-tas samas kõigi oma suurte tegude juures  alandlikkuse, tagasihoidlik-kuse. Oma teistkordsel tulemisel tuleb meie Kuningas kirkuses. Siis hak-kab kehtima rahuriik.  Luuka  evangeeliumist loeme: ” Õndsad on need sulased, keda isand leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid.  Ka teie olge valmis, sest Inimesepoeg tuleb tunnil, mil te ei pruugi arvatagi!” (Lk 12:37,40)

Me küsime, milles seisneb meie valvamine?  Meie valvamine suhtlemises Jumalaga seisneb nii läbi oma vaimu kui igapäevaste tegude. Kui Issand leiab meid valvamas, siis võtab ta meid vastu ja hakkab meid teenima oma taevariigis, nagu ta teenib meid juba praegu  maises elus. Jumala kõne on meie südametes iga päev olemas. Igal meie sammul saa-dab see meid. Nii pühapäevasel jumalateenistusel, söögipalves kui vaik-ses kõneluses oleme koos Temaga. Me peame õppima seda tähele pane-ma, tunnetama.

Kui me olemegi eksinud mõtte, sõna, või teoga, siis Jumal andes-tab meile kui me siiralt Temalt seda palume. Rõõmsat ootamisaega.

Aamen.

Kõne õhtupalvusel  26.11.2016 Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses

Taaveti laulus “Aukuninga tulek” on kirjas: “Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks tulla!” (Ps 24:7) Aukuningas, Issand, on see, kes õnnistab sugupõlve, kes vastab sellele võrdpildile, kes  teda otsib, on puhas südamest, süütu kätelt.

Jumala Poeg, Jeesus Kristus,  sündis siia maailma tagasihoidlikes tingimustes. Ta elas läbi needsamad katsumused, mis tema kaasaegsed.  Tegi ta seda alandlikult. Kogu oma maise elu pühendas ta inimeste teeni-misele.  Oma üksindushetked veetis ta eemal teistest inimestest  erakuna kõrbes. Ka Jeruusalemma ei sisenenud Kristus uhke ratsu seljas, vaid eesli seljas ratsutades. Enne oma ristisurma palub Jeesus Jumalalt, et kas see karikas ei võiks temast mööda minna, kuid lisab kohe, kui see on Sinu tahtmine, siis sündigu see. Kõigi oma suurte tegude juures,  säilitas Jeesus, Jumala Poeg, alandlikkuse, tagasihoidlikkuse.

Täna algab uus kirikuaasta. Algab nelja nädala pikkune  advendi aeg – Kristuse ootamise-tulemise aeg. Sellel ootusajal tunnetame eriliselt maise elu ja igaviku kokkupuudet. Tavaliselt käime kohe esimesel adven-dil  surnuaias, korrastame hauaplatsi ja süütame kalmudel küünlad. Mee- nutame siitilmast lahkunud lähedasi. Vaatame iseendasse, mõtiskleme tehtu ja tegemata üle. Tahame  mõttes võetud  lubadustega tuua muutusi,  oma igapäeva ellu, suhtumisse lähedastega, kaasinimestesse. Tahame muutuda  tagasihoidlikumaks, kergemini andestama teistele ja paluma ise andestust oma eksimuste pärast. Püüame teenida teisi, võtta aega  nende jaoks. Üle mitme aasta olen sellel sügisel hakanud õunamoosi keetma.  Kleebin purgile oma oskuste kohaselt kujundatud etiketi. Südames on helge, siiras rõõm, kui saan tehtu üle anda. Helilooja Arvo Pärt on öel-nud: ” Iga heategu on uuestisündimine.”

Jumala kõne on meie südametes iga päev olemas. Igal meie sam-mul saadab see meid. Kui me ei ole tänaseni osanud leida aega endas Jumala kõne kuulamiseks, siis nüüd advendiajal on selleks hea aeg. Jumalasõna kuulamisele endas aitab meid kaasa osalemine iga pühapäe-vastel jumalateenistustel, osalemine õhtupalvustel, igapäevane Palve ja Sõna lugemine.

Neli nädalat on pikk aeg. Selle aja jooksul suudame ellu viia hulga heade mõtete tegusid. Kasutame siis seda võimalust. Elame nii, et. jõuluõhtu jumalateenistusel saame tunda siirast õnnetunnet Jeesuse Kristuse sündimisest meie maailma.

Kõne õhtupalvusel  19.11.2016 Igaviku pühapäev. Kuningas Kristuse püha

Pärast Juuda vallutamist viis Paabeli kuningas Nebukadnetsar  oma  jumalakotta Juuda lapsi, et neid koolitada oma teenistuseks. Nende hul-gas oli ka Taaniel. Ta otsustas loobuda kuninga roogadest, sest pidas nen-de söömist enda rüvetamiseks. Tänu Jumalale pääses ta  karistustest, mis sellise otsuse vastuvõtmisega oleksid  kaasnenud.  Jumal andis Taanielile tarkusi ja oskust mõista unenägusid ja nägemusi. Taanieli raamatus on kirjas: “Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane. Ja Temale anti valitsus ja au ning kuning-riik. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka ja tema kuningriik ei hukku.” (Tn 7:13-14) See Taanieli  nägemus on üheks Jumala Poja tule-ku eelsõnumiks.

Täna kirikuaasta viimasel pühapäeval peaksime küsima endilt, kas oleme julgenud Taanieli moodi loobuda selle maailma ahvatlustest. Me näeme televiisorist, kuuleme raadiost, loeme lehtedest valitsuste vahetustest nii maailmas kui meie riigis. Kas uute valitsejate otsused iga-päevase elu edendamiseks on otstarbekad? Kas need otsused kannavad endas jumalariigi sisu? Täna saame oma riigis vastvõetuid  otsuseid kas heaks kiita või  kritiseerida, aga järgmistel valimistel saame oma vali-kuga otsustada, kes on need, kes hakkavad meie linna, valda, riiki juh-tima. Kui meie hindamiste aluseks on jumalariigi seadused, siis osutuvad valituteks need, kes oma otsustes järgivad jumalariigi seadusi.

Jumalariik tuleb  meist sõltumata. Me ise peame olema taevase kuningriigi  väärilised nii oma mõtetes kui igapäevastes tegudes. Nagu oli Taaniel Jumala poolt kaitstud, oleme kaitstud ka meie. Kanname hoolt, et ei ununeks   Palve ega Sõna.

Püha Augustinus kirjutab  “Pihtimused” 13-nda. raamatu 16-ndas peatükis: “Sest nii nagu täielik olemine on Sinu nõnda Sina ka tead ainsana; Sina, kes püsid muutumatult, tead muutumatult ja tahad muutu-matult; ja Sinu olu teab ja tahab muutumatult ja Sinu teadmine on ning tahab muutumatult. Ja seepärast on minu hing Sinu ees nagu janunev maa.

Nii võime ka meie palvetada psalmi 143:6 sõnadega:”Ma laotan oma käed laiali sinu poole, mu hing himustab su järele nagu janunev maa. Sela.”

Kõne õhtupalvusel 12.11.2016 Valvake.

Jumal, Sinu käes on sada tuhat aastat nagu eilne päev, kui see on möödunud, tõdeb jumalamees Mooses. Ta palub Jumalat: “Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame” (Ps 90:12). Mooses teab Jumala vägevust, viha ja raevu. Seepärast palub ta Jumalalt tarkust elada tema sõna järgi.

Prohvet Aamose raamatus on kirjas, et Iisraeli rahvas ei ela-nud Jumala poolt maale ja rahvale antud rahu ajal ausalt ja õigla-selt. Maal valitses õiglusetus. Prohvet Aamos hoiatab  rahvast Jumala karistuse eest. Ta ütleb: “.. siis  valmistu Iisrael kohtama oma Jumalat! Sest  vaata, tema on see, kes valmistab mäed  ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid ja kes kõnnib maa kõrgendikel” (Am 4:12)

Nendes kahes VanaTestamendis kirjakohas on toodud kahe eri ajal elanud jumalamehe Moosese ja Aamose palve Jumalale anda rahvale südametarkust järgida Jumala sõna ja elada nii, et maal oleks õiglus. Nad hoiatavad rahvast olema valvas, sest elu maa peal  ei ole igavene ja iga hetk võib Jumal  kutsuda neid oma palge ette. Nemad teavad, et Jumal ei jäta karistamata tema sea-dustest üleastujaid.

Kui me laseme Püha Vaimu oma  südamesse, et tema abiga näha ning mõista oma igapäevases elus Jumala mõtteid ja  tema tegusid, siis need on meile erilised õnnelikud hetked. Siis me tajume Jumala kohalolekut oma igapäevaste toimetuste juures.  Me võime öelda, et oleme ootel kohtumiseks Jumalaga.

Matteuse evangeeliumis on kirjas: “…rumalad võtsid kaasa küll lambid kuid ei võtnud kaasa õli” (Mt 25:3). Nad läksid õli otsima alles pärast peigmehe tulekut. Kui nemad pulmapeole kohale jõudsid, oli uks juba lukustatud.  Nendele ust ei avatud. Issand ütles neile: “… Tõesti, ma ütlen teile, ma ei  tunne teid.” (Mt 25:12)

Kui me elame nii, et Jumala  armastuse kaksikkäsk  on meie mõtetes ja väljendub  igapäevastes tegudes, siis  võime rahu-meeli oodata  uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus. Kutse   jumalariiki ei saabu meile ootamatult.

Kõne õhtupalvusel  05.11.2016

Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd  algusest lõpuni. (Kg 3:11). Meisse kõigisse on  istutatud sisemine vajadus tunne-tada igavikku. Me tahame püüda mõista ajatut. Millal me jõuame selleni, et me hakkame otsima, hakkame juurdlema elu kaduvuse üle? Millised on need teed, mida me hakkame käima nendel otsingutel ? Kas me piirdume selle teadmisega, mida saame  kusagilt kuuldud juttudest, televiisorist vaadatud saadetest või raamatust ? Need on valikud, mida Jumal laseb teha meil endil.

Kui need valikud annavad meile teadmise Jumala sõnast ja Tema imelistest  tegudest, siis võime olla rahulikud. Me oleme õigel teel. See tee ei ole meie jaoks kerge, sest Jumala tehtud teod on nii suured, nii imepärased, et me ei suuda neid kõiki mõista. Lugedes piiblit, käies koguduse piiblitundides, hakkame üha rohkem mõistma Jumala sõna saladusi ja lahti mõtestama seal kirja pandut. Matteuse evangeeliumis on kirjas, kuidas üks naine, kes oli olnud kaksteist aastat veritõves soovis ainult puudutada Jeesust, sest ta uskus, et siis ta pääseb. Jeesus sõnas seda naist nähes sinu usk  on su  päästnud! Ja naine sai terveks selsamal hetkel. (Mt 9:22). Naist päästis tema usk Jeesusesse. See  Jumala Poja Jeeuse imetegu on ainult  üks paljudest Tema poolt tehtud imetegudest, mis on kirjas uues testamendis.

Kas meie pääseme pärast surma jumalariiki?  Meil on olemas alus jumalariiki pääsemiseks. See alus on usk Jumalasse ja teadmine, et jumalariiki pääseme ainult Jeesuse Kristuse Jumala Poja kaudu. Meie vaevanägemine siin maises ilmas ei ole tühine. Tehes oma  igapäevaseid tegevusi selleks ettenähtud ajal ja elades Jeesuse õpetatud sõnade kohaselt pääseme surmast ellu.

Paulus kirjutab esimeses kirjas korintlastele: Maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu. (1Kr 15:44).

Kõne õhtupalvusel  29.10.2016. Usu alused

Kui me usaldame kedagi, siis me usume temasse. Me oleme veendunud, et tema tehtu on hea. Meil on veendumus, et tema praegused teod ja tulevikuplaanid viivad elu edasi. Need  teod ja tegevused, mis tema tulevikuplaanide järgi teostuvad ei kahjusta meid ega meid ümbritsevat loodust. Need teod ei põhjusta meile hingevalu. Me tajume, et ta on meile meie igapäevastes tegevustes toeks ja samas varjupaigaks. Ta on hea abimees. Samas on ta meie jaoks kergesti leitav

Jumala võitud mees  prohvet Jesaja annab Vanas Testamendis Jumala sõnumi edasi rahvale järgmiselt: „Sinu müüride peale Jeruusalemm, olen ma seadnud vahid. Minge, minge  väravaist välja, valmis-tage rahvaile teed, sillutage, sillutage maanteed. Öelge Siioni tütrele: Vaata su pääste tuleb! Ja teid hüütakse „Pühaks rahvaks“, „Issanda lunastatuiks“(Js 62: 6,10-12).  Loetud tekstist me näeme, et Jumal annab kindlustunde rahva tegemistele. Samas kutsub ta  rahvast üles tegudele, sest Jumal saab oma plaani ellu viia ainult rahva tegude kaudu.

Me teame Uue Testamendi kirjakohtade järgi, milliseid imetegusid  tegi Jumala Poeg Jeesus. Vaatamata nendele imetegudele ei usaldanud rahvas teda.  Rahvas ei uskunud temasse. Isegi ta jüngrid kahtlesid kas ta on Messias.   Jeesuse ülestõusmine pärast ristisurma ja  tema ilmu-mine Galileas  jüngrite ette avas nende silmad. Nad said aru, et Jeesus on Messias. Kohtumisel jüngritega  läkitas Jeesus  neid kuulutama evangeeliumi üle maa.

Meie usk Jeesusesse saab väljenduse meie igapäevastes suhetes kaasinimestega. Kui me teeme seda teistele, mida me soovime, et meile tehtaks, siis me kõnnime Jeesuse jälgedes. Me peame teadma, et meie patuste õigeksmõistmine saab toimuda ainult meie usu läbi Jeesusesse.

Apostel Pauluse kirjast roomlastele loeme: „sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“.

Kõne õhtupalvusel 22.10.2016. Andke üksteisele andeks.

Kuidas saan ma andestada ülekohtuse teo, mis on mulle  kellegi poolt tehtud? Omameelest tean, et vähemalt selleks teoks ei ole ma  andnud  põhjust.Võib-olla ka pärast olukorra lahtimõtestamist sel-gubki, et  seekord on teine eksinud. Küsime endalt, kas mina ei ole eksinud? Kas  ma ei ole tahtmatult või isegi tahtlikult põhjustanud kellelegi hingevalu? Kui ma suudan oma hinges mõista, et ka mina olen eksinud, siis muutub andestamine, mis esmapilgul tundus võimatuna loomulikuks lahenduseks.

Vana Testamendi tänases kirjakohas räägitakse Jaakobi pojast Joosepist, kellele tema vennad olid palju kurja teinud. Isa Jaakob ennustab,  et Joosepist saab Kõigeväelise abiga vürst oma vendadele. Pärast isa surma  kartsid vennad temalt kättemaksu. Nad läksid talt halastust paluma. Joosep vastas neile:  “..Te mõtlesite küll kurja mu vastu aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus. .. Ja ta trööstis ning rahustas neid (1Ms 50:20-21). Joosepil oli kogemus Jumalaga ja seepärast suutis ta andestada vendadele.

Nagu Joosepil on ka meil vaja  andestamiseks oma koge-must Jumalaga. Sisemine vabadus ja hingerahu, mis saabub pärast andestust on Jumala õnnistus. Ka tänasel õhtupalvusel  palume Jumalalt andestust oma eksimuste eest. Jumal  andestab meile kui me teeme seda puhtast südamest. Nii on ka meie kohus andestada teistele    inimestele  nende eksimused.

“Olge üksteise vastu lahked, halastage, andestage üksteisele, nii  nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses”  on kirjutatud Pauluse kirjas efeslastele. (Ef 4:32)

Kõne õhtupalvusel 08.10.2016

Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal. Nii kirjutab psalmist Jumala kiituseks. Me külvame, rohime, kastame, et   oleks saagi valmimise ajal midagi koristada. Kuid meie ei otsusta, millal  marjad valmivad, millal puuviljad maha võtta, millal juurvili ja kartulid üles võtta, millal vili lõigata. Juba juuli kuu esimestel päevadel alustame moosi keetmist, sügavkülma marjade panekut. Nii toimetame kuni oktoobri kuuni. Me täname Jumalat, et  saame saaki koguda nii pika aja jooksul.

Kogu kevade ja suve teeme omameelest kõik vajaliku, et sügisel  hea saak koguda. Kui sügisel kogutud saak on loodetust väiksem, siis saame aru, et mitte meie töö ja hool ei määra lõplikult saagi suurust. See näitab, et meil ei ole põhjust suurustada, et me ise otsustame kõik.  Kui  me oleme meeles pidanud Jumala armastuskäsu teist poolt, et armasta oma ligimest nagu iseennast, siis elame üle  ka vähese saagi ajad.

Täna, oktoobri kuu teisel pühapäeval, peame lõikustänupüha. Lauliku sõnadega ütleme: nüüd väljal lõikus lõppenud ja vihud kokku kogutud, sest tuleme nüüd rõõmuga Sind, Issand, Jumal, tänama.

Kõne õhtupalvusel 01.10.2016
Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie kes neis viibite!  Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks. (Ilm 12:12)

Suur lohe, keda hüütakse kuradiks, on koos oma inglitega maa peal. Ta ainukene soov on tuua meid ära Jumala juurest. Selleks püüab ta ära kasutada nii meie hinge kõikumisi,  kartust elumuutuste ees, hirmu eluprobleemide lahendamisel, otsustamatust asjade elluviimisel. Samuti meie ihalust maise rikkuse ja võimu järele. Tema meelitused tunduvad esmapilgul ausad. Need lubavad meil näiliselt lihtsamini jagu saada igapäevastest  eluraskustest ja kergemat pikaajalist elu, kui me ainult täidame tema soovid.   Moosese esimeses raamatus on kirjas, et pärast seda kui Aabram oli löönud vaenlasi ja toonud tagasi Soodoma kuninga varanduse ja hingelised, pakkus  kuningas kogu  varanduse Aabramile. Sügavalt uskliku inimesena vastas Aabram: ma ei võta lõngaotsa ega jalatsipaelagi, kõigest sellest, mis on sinu oma, et sa ei saaks öelda:  Mina olen Aabrami rikkaks teinud! Mul pole midagi vaja – ainult, mis poisid sõid, ja mehed, kes koos minuga käisid – need võtku oma osa! (1Ms 14:23-24).

Usk Jumalasse avab  ka meie südame headuse, annab tahtmise aidata nõrgemat, oskuse näha abivajajat, kartmatuse astuda vastu näiliselt tugevamale, julguse minna vastu uutele katsumustele. Usk Jumalasse arvati Aabramile õiguseks. Nii on usk ka meile õiguseks.