Kristlaste jaoks on kõige tähtsam päev aastas Ülestõusmispüha. Püha Pauluse sõnul sõltub kristliku usu puhul kõik Kristuse ülestõusmisest: “Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.” (1Kr 15:17.20)
Ülestõusmispühale eelnevaid nädalaid kasutati vanas kirikus ristimiskandidaatide õpetamiseks, aja jooksul kasvas sellest välja kõiki kristlasi haarav ettevalmistusaeg, mille pikkuseks sai õhtumaises traditsioonis nelikümmend kuus päeva: kuus pühapäeva koos neljakümne paastupäevaga.
Pühakirja järgi on paastumise eesmärgiks aidata inimesel mõtestada ja korrastada oma elu ning jumalasuhet, samuti suhteid kaasinimestega. Paastumine tähendab asjade seadmist õigesse järjekorda, seejuures on abiks loobumine mitte ainult kahjulikust ja mittevajalikust (sellest tuleks loobuda niikuinii), vaid ka millestki taolisest, mis on lubatud ja hea.
Teatud toitudest või meelelahutustest loobumisega näitab inimene, et ta on millekski armastuse pärast valmis - nii armastusest Jumala kui ligimese vastu. Loobumise juurde kuulub ka jagamine, ning juhul, kui paastumise tulemuseks on muuhulgas rahaline kokkuhoid, siis tuleks taoliselt omandatud sääste tarvitada heategevuseks.
Läänekiriku paastureegel on iseenesest väga lihtne: inimene peaks loobuma lihast (ja igasugusest rammusast toidust) ning sööma kõhu täis vaid üks kord päevas. Juhul, kui inimene teeb rasket tööd või tal on probleeme tervisega, tuleks seda paastumisel arvestada, et endale mitte kahju teha.
Paastumine ja loobumine aitavad inimesel mõelda Kristuse kannatustele. Jumal on andnud oma ainusündinud Poja, kes on saanud inimeseks, et jagada meiega kogu meie elu, ka kannatusi ja surma, ning kinkida meile osa oma võidust patu, surma ja kurja üle, s.t ülestõusmine ja igavene elu. Paastuaeg, eriti selle kaks viimast nädalat, on parim aeg Jumala Poja kannatustesse süvenemiseks, kusjuures ühtlasi tuleb püüelda selle poole, et olla üha ärksam ja tähelepanelikum kaasinimeste kannatuste suhtes ning aidata neid leevendada.
Issand ütleb: “Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40)
Paastuaeg ise algab Tuhkapäevaga. Oma nime on see päev saanud tuha järgi, millega märgitakse neid, kes osalevad Tuhkapäeva jumalateenistusel. Tuhk sümboliseerib nii inimese kaduvust kui ka pattu ning vääritust Jumala ees, samal ajal aga ka patukahetsust ja valmisolekut meeleparanduseks ning puhastumiseks. Vana tava on, et Tuhkapäeva tuhk saadakse eelneva aasta Palmipuudepühal tarvitatud palmi- ja õlipuuokstest, mis põletatakse Ülestõusmisööl paasaküünla süütamiseks tehtud lõkketules.
Paastuaja juurde kuuluvad peale välise loobumise ka palve ja patukahetsus. Lisaks pühapäevasele ja võimalusel argipäevasele osalemisele missal peaksid kristlased leidma tavapärasest rohkem aega nii isiklikuks kui ühispalveks, olgu selleks roosipärg või eriti paastuaega sobivad Issanda ristitee mõtisklused, mida on võimalik palvetada mitte ainult kirikus, vaid ka kodus ja pereringis.
Kõigil paastuaja pühapäevadel on oma traditsioonilised teemad ja rõhuasetused, olulisimad on aga kaks viimast: viies ehk Kannatuspühapäev, millega algab kahenädalane Kristuse kannatamisaeg, ning kuues pühapäev ehk Palmipuudepüha, mis juhatab sisse Suure Nädala.
Suur Neljapäev, Suur Reede, Vaikne Laupäev ja Ülestõusmispüha ühendavad meid Kristuse maise elu viimase kolme päeva saladustega: Tema kannatuste, surma, matmise ja surnuist ülestõusmisega.
Inimene, kes võtab paastuaega tõsiselt - ja mitte koorma, vaid õnnistusena -, kogeb, milliseks võimaluseks see on lähema ühenduse saavutamisel Jumalaga ning kasvamisel pühitsuses ja armastuses. Mida sügavamalt on inimene süüvinud paastu- ja Kristuse kannatamisaja saladustesse, seda kirkamaks saab tema jaoks Ülestõusmispüha sära - kuni selleni, et ta tunneb end tõesti justkui uuesti sündinuna, kusjuures see ei ole nii mitte ainult nende puhul, kes Ülestõusmisööl ristitakse, vaid ka varem ristitute puhul, kellele Ülestõusmisöö jumalateenistusel antakse võimalus uuendada Jumala ja kiriku ees oma ristimistõotust.
Vanakirikliku tava järgi peaks iga kristlane vähemalt kord aastas - sel juhul kindlasti just paastuajal - käima pihil. Loomulikult on soovitav teha seda sagedamini, näiteks kord kuus, aga paastuaeg, iseäranis Suur Nädal, on pihi jaoks kindlasti väga sobiv aeg.
Kui inimene taipab, et Kristus on tõepoolest kannatanud ja surnud meie igaühe pärast ja meie päästmiseks, siis ei saa ta teisiti kui tulla armastuses ja kahetsuses Jumala ette, tunnistada Talle Tema sulase, preestri, vahendusel oma patud ning paluda andestust ja õnnistust selleks, et elada edasi uue inimesena. Piht, pattude tunnistamine ja andeksandmine, omab sellist vabastavat väge, mida on võimalik kogeda ja mõista ainult sellest osa saades - ka see ei ole mingi raske kohustus, vaid Jumala imeline armukingitus inimestele, nagu Issand ise ütleb: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Mt 11:28)