Palmipuudepühal on meie silmad eelmisel pühapäeval alanud kannatusajale kohaselt pööratud iseendi asemel Jeesuse peale. Sel päeval on Kristus väga lähedal oma kannatuste algusele, sisenedes Jeruusalemma linna, kus ta ka ristisurma sureb. Tema saabumine pühasse linna oli evangeeliumi tunnistuse kohaselt inimestele rõõmsaks sündmuseks, kui rahvahulgad tervitasid teda palmiokste lehvides rõõmsate hõisetega (Jh 12,22-24). Sellest tunnistusest on pühapäeva kaks nime: dominica palmis ehk palmide pühapäev ja dominica Hosanna ehk Hoosanna pühapäev.
Iga pühapäev, sõltumata sellest, millisel liturgilisel ajal ta asetseb, on ka väike ülestõusmispüha. Nii on ka palmipuudepüha nimetatud lillede paasaks – pascha floridum. Hispaania keeles kõlab see pascua florida, mille järgi 1512. aastal sai oma nime USA osariik Florida.
Suure Nädala iga jumalateenistus on ka liturgiliselt pisut erineva tavalisest. Palmipuudepüha üheks tunnuseks on olnud palmiokste õnnistamine ja prtsessioon nendega. Millal see jumalateenistustel kasutusele tuli, pole teada. Kuid juba 4. sajandist märgib palverändur Aetheria, et palmipuudepühal korraldati protsessioon Õlimäelt Hauakirikusse. Teel lauldi psalme ning kaasas kanti palmi- ja õlipuuoksi, mis on paljudes kultuurides rõõmu ja võidu sümboliks.
Arvatakse, et väga vana on komme palmipuudepühal palmiokste käes hoidmine, seejärel tulid protsessioonid ja ehk 10. sajandil hakati oksi ka õnnistama. Ka meie kiriku jumalateenistuste käsiraamat annab võimaluse okste õnnistamiseks ja protsessiooniks nendega. Palmide puudusel kasutatakse meie kliimavöötmes pajuoksi, mille pungad on selleks ajaks juba puhkenud.
Palmipuudepühal õnnistatud oksad ei visata lihtsalt minema, vaid need viiakse koju ja pannakse seinale-lauale krutsifiksi taha või juurde, kus need seisavad kas terve ülestõusmisaja või koguni terve aasta. Uue Suure Paastu alguses need põletatakse ja saadud tuhka kasutatakse tuhkapäeva jumalateenistusel tuhamärgi tegemiseks. Meie jumalateenistusel on võimalik täna kasutada nii protsessiooni kui palmioksi. Viimaste asemel tuleb piirduda pajuokstega, mida ka Põhjamaa palmiks võiks nimetada.
Vanakiriklikult on Jeruusalemma sisenemise lugu kõlanud palmipuudepühal siiski vaid protsessiooniga seoses. Missa osas on aga juba loetud Jeesuse kannatuslugu Matteuse evangeeliumist. Hoolimata oma rõõmsast alatoonist, kõlab üha tugevamini Suure Reede sõnum Kristuse kannatusest ja surmast. Meie jumalateenistusel loetakse küll Jeesuse sissesõidust Jeruusalemma, kuid kaks teist lugemist ilmestavad tugevamini kannatuse momenti. Vana Testamendina kuuleme juba ühte Jesaja kannatava Jumala sulase lauludest (Js 50,4-10), mida ikka on Kristuse eeltähendusena mõistetud.
Jutluse tekstina on vanakiriklik epistli tekst Fl 2,5-11, milles apostel Paulus Kristusest kui kannatavast jumalasulasest konkreetsemalt edasi kõneleb. Ilmselt on tegemist ühe algkiriku vanadest liturgilistest tekstidest, mille apostel oma sõnumi edastamiseks Filipi linna kogudusele saadab.
Palmipuudepüha on täidetud vastuoludega, millega see seostub läbi peagi saabuva Suure Nädalavahetuse ehk triduum sacrumi läbi. Kuuleme rahva rõõmsaid hoosanna-hõiskeid, aga kusagilt kaugelt kostuvad juba Suure Reede "löö risti" hüüded; näeme kuidas rahvas tervitab Kristust kuningana, samal ajal tuleb silme ette pilt Kolgata teest millel, Kristus oma risti kandes kulgeb. Kristus saab kõigiti osa meie endi vastuolulisest elust. Ent Kristuse tee Suurel Nädalal sisaldab ka vastuolusid ületavat sündmust. Ja see juba on ootamist väärt.
