Paastuaja 3. pühapäev kannab avapsalmi järele nime oculi – silmad. Oculi mei semper ad Dominum, quia ipse evellet de laqueo pedes meos: respice in me, et miserere mei, quoniam unicus et pauper sum ego. Ps. Ad te Domine levavi animam meam: Deus meus, in te confido, non erubescam. Otsene tõlge kõlaks umbes nii: Minu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad lõksust välja: vasta mulle ja halasta minu peale, sest ma olen üksik ja vaene. Ps. Sinu poole, Issand, ma tõstan oma hinge: minu Jumal, Sinu peale ma loodan, ma ei jää häbisse. (Ps 25 [24]:15–16 ja 1–2)
Seda pühapäeva on aga ka teisiti nimetatud dies scrutinii – läbikatsumise päev, või dominica abrenuntiationis – saatanast lahtiütlemise päev. Vanas kirikus küsitleti eelmisel nädalal ülestõusmispühadel ristimiseks valmistujaid ja sel pühapäeval toimus neile saatanast lahtiütlemise – eksortsismi – riitus. Edaspidi kutsutakse neid initiati – pühendatud. Nõnda on ristimiseks valmistumine olnud paastuaja protsessiks, teekonnaks oma oluliste peatustega, millest otsustav lahtiütlemine kurjast on oluliseks teetähiseks.
Tänapäevasesse ristimistalitusse on sellest kunagisest pidulikust toimingust säilinud kurjast lahtiütlemise koht, kus inimene peab vastama kolmele kurjast vabastamise küsimusele: Kas sa ütled lahti kõigest kurjast, saatanast ja tema tühjadest lubadustest? Kas sa pöördud Kristuse poole? Kas sa tunnistad Jeesust Kristust oma Issandaks? Seejärel loetakse usutunnistus ja toimub ristimine. Kõik see toimub täna meie kirikus põhjaseinas oleva ristimiskivi juures. Varasematel aegadel leidis ristimine ja ka kurjast vabastamise riitus kiriku lääneseinas asuva peaukse juures. See oli osa kirikusse ja ka kogudusse sisenemise riitusest, mille taustal seisis selge teadmine – inimesel on võimalik kurjast vabaneda, on võimalik saatanast ja tema tühjadest lubadustest loobuda, sest Jumal on ise saatanat sõidelnud ja talle koha kätte näidanud. Sellele osutab pühapäeva Vana Testamendi lugemine Sk 3,1-5 ja kinnitab Jeesuse saatana võitmise lugu, mida oculi pühapäeva evangeeliumist loeme Lk 11,14-23.
Õigeusukirikus on taoline rituaal säilinud tänaseni terviklikumalt. Preester võtab ristitava kirikuuksel vastu, ristitav pöördub näoga läände ehk maailma poole ja vastab kolm korda esitatavale küsimusele: "Kas sa ütled lahti saatanast?". Kolmekordse jaatava vastuse järel pöörab preester ristitava näoga itta ehk altari suunas ja preester küsib temalt kolm korda: "Kas sa pöördud Kristuse poole?". Läände vaadates ütleb ristitav lahti koos kogu maailmast (kelle isandaks on saatan) ja itta suunatult väljendab oma pöördumist, nagu kirjeldab päevapsalm: "Mu silmad on alati Issanda poole".
Nüüd alustab ristimisele tulija teed taevariigi suunas, silmad Kristusel, kes meie kiriku altarimaalil inimest endaga ühte lauda, Püha Õhtusöömaaja lauda kutsub. Armualud on ristitu eesõigus, kuid selleni tuleb läbida teekond. Kiriku sambad on kui puud kahelpool paradiisiteed ja võlvid oksad, mis varjavad kuuma ja päikese eest (Ps 121,6 – Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel). Altariruum on kui Paradiis, inimese eesmärk, kuhu ta kunagi peab pärale jõudma. Ühine lauaosadus Kristusega, mis teostub altaril pühitsetud leiva ja veini söömise näol armulaual, on taevase ja maise ühinemise paik. Jumal saab inimesele söödavakas ja joodavaks ning inimene on võimeline Jumalat vastu võtma. Kuid kõik see algab kusagilt, algab ukse juurest, sealt kus inimene otsustab öelda lahti kurjast ja kuradist ning pöördub Kristuse poole. Siis see teekond algab, teekond "armastuses, nagu Kristus meid on armastanud" (Ef 5,1-11). Enne seda on inimene ikka veel seljaga altari poole ja kui ta tahab läheneda Jumalale, siis teeb ta seda selg ees. Ent pöördudes näeb ta kuhu läheb ja juba märkab, seda kellele ta läheneb, sest tema silmad on alati Issanda poole.
