Paastuaja pühapäevad jälgivad omal moel ristiinimese kasvamise teekonda. Oli ju paastuaeg ristimiseks valmistumise aeg ja paljus käis õpetuse andmine läbi jumalateenistustel käsitletud teemade. I paastuaja pühapäeval (Invocavit) seati ristitavate silme ette kolm kiusatust, millega kiusaja katsus läbi Kristust kõrbes. Need olid leiva-, populaarsus- ja võimukiusatus. Reminiscere tekstid peavad siit edasi aitama vaadata kiusatuste võitmisest kasvamise suunas.
Pühapäeva nimi tuleb taas introituspsalmi teksti algusest Ps 25,6.2.22 ja 1-2: Reminiscere miserationum tuarum, Domine, et misericordiae tuae, quae a saeculo sunt: ne unquam dominentur nobis inimici nostri: libera nos Deus Israel ex omnibus angustiis nostris. Ps: Ad te Domine levavi animam meam: Deus meus in te confido, non erubescam. Eesti keeli võiks see kõlada: Tuleta meelde oma halastusi, Issand, ja oma heldust, mis on igavesest ajast: ärgu võimutsegu meie üle meie vaenlased: vabasta meid, Iisraeli Jumal, kõigist meie kitsikustest. Ps. Sinu poole, Issand, ma tõstan oma hinge: minu Jumal, Sinu peale ma loodan, ärgu ma jäägu häbisse
Reminiscere pühapäev epistel ja evangeelium kõnelevad ristitu erilisest asendist võrreldes paganatega. Paulus kõneleb pühitsusest, millele kristlased on kutsutud, sellest erilisest elust, mida elavad need, keda Jumal on kutsunud (1Ts 4,1-8). Evangeelium toob aga ebadiplomaatilise konkreetsusega esile selle, milline eriline kingitus on see, kui kellelegi antakse armu saada osa Jumala lastele mõeldud pärandist (Mt 15,21-28). Koguduseliikmeid peaksid need mõtted innustama enese läbikatsumisele ja meeleparandusele.
Epistli sõnul on kristlase kutsumus üha enam edeneda Kristuse korralduste täitmisel. See meenutab taas koguduseliikmele antud õpetust, kuidas olla Jumalale meelepärane; see meenutab, kes koguduseliikmed olid varem, kust nad tulid, mis usku tunnistasid, kuidas elasid. See elu ja uus elu on otsekui öö ja päev. Kurjuse poolt vallatud vaim, ihu ja elu saavad Jumala lapse vaimuks, ihuks ja eluks.
Vana Testament juhib meid vaatama sellele, kuhu saame minna hädas, kuhu saame minna siis, kui tunneme, et oleme peagi alistatud, oleme kohe-kohe maha murtud. Vana Iisraeli kombel vaatame meiegi kiriku poole, templi poole, kus on Jumala altar. Seal me tuletame meelde, et Jumal ei ole mitte üksnes meie Jumal vaid kõikide Jumal; Ta ei ole mingi meie eriõigus, vaid kõikide inimeste eriõigus; Ta oli meil ka siis, kui meid Temal ei olnud; nüüd oleme saanud nägijaiks ja mõistjaiks, et oleme saanud päris erilise armu ja tohime seista Tema ees, Temale vaadata ja Temalt midagi oodata. Kas me ikka saame aru, kui suur asi see on?
Paastuaja pühapäevad jälgivad omal moel ristiinimese kasvamise teekonda. Oli ju paastuaeg ristimiseks valmistumise aeg ja paljus käis õpetuse andmine läbi jumalateenistustel käsitletud teemade. I paastuaja pühapäeval (Invocavit) seati ristitavate silme ette kolm kiusatust, millega kiusaja katsus läbi Kristust kõrbes. Need olid leiva-, populaarsus- ja võimukiusatus. Reminiscere tekstid peavad siit edasi aitama vaadata kiusatuste võitmisest kasvamise suunas.
Pühapäeva nimi tuleb taas introituspsalmi teksti algusest Ps 25,6.2.22 ja 1-2: Reminiscere miserationum tuarum, Domine, et misericordiae tuae, quae a saeculo sunt: ne unquam dominentur nobis inimici nostri: libera nos Deus Israel ex omnibus angustiis nostris. Ps: Ad te Domine levavi animam meam: Deus meus in te confido, non erubescam. Eesti keeli võiks see kõlada: Tuleta meelde oma halastusi, Issand, ja oma heldust, mis on igavesest ajast: ärgu võimutsegu meie üle meie vaenlased: vabasta meid, Iisraeli Jumal, kõigist meie kitsikustest. Ps. Sinu poole, Issand, ma tõstan oma hinge: minu Jumal, Sinu peale ma loodan, ärgu ma jäägu häbisse
Reminiscere pühapäev epistel ja evangeelium kõnelevad ristitu erilisest asendist võrreldes paganatega. Paulus kõneleb pühitsusest, millele kristlased on kutsutud, sellest erilisest elust, mida elavad need, keda Jumal on kutsunud (1Ts 4,1-8). Evangeelium toob aga ebadiplomaatilise konkreetsusega esile selle, milline eriline kingitus on see, kui kellelegi antakse armu saada osa Jumala lastele mõeldud pärandist (Mt 15,21-28). Koguduseliikmeid peaksid need mõtted innustama enese läbikatsumisele ja meeleparandusele.
Epistli sõnul on kristlase kutsumus üha enam edeneda Kristuse korralduste täitmisel. See meenutab taas koguduseliikmele antud õpetust, kuidas olla Jumalale meelepärane; see meenutab, kes koguduseliikmed olid varem, kust nad tulid, mis usku tunnistasid, kuidas elasid. See elu ja uus elu on otsekui öö ja päev. Kurjuse poolt vallatud vaim, ihu ja elu saavad Jumala lapse vaimuks, ihuks ja eluks.
Vana Testament juhib meid vaatama sellele, kuhu saame minna hädas, kuhu saame minna siis, kui tunneme, et oleme peagi alistatud, oleme kohe-kohe maha murtud. Vana Iisraeli kombel vaatame meiegi kiriku poole, templi poole, kus on Jumala altar. Seal me tuletame meelde, et Jumal ei ole mitte üksnes meie Jumal vaid kõikide Jumal; Ta ei ole mingi meie eriõigus, vaid kõikide inimeste eriõigus; Ta oli meil ka siis, kui meid Temal ei olnud; nüüd oleme saanud nägijaiks ja mõistjaiks, et oleme saanud päris erilise armu ja tohime seista Tema ees, Temale vaadata ja Temalt midagi oodata. Kas me ikka saame aru, kui suur asi see on?
